nii..tänane päev oli siis väga naljaks kokkuvõttes..läksin trenni ja nägin,et platsil polnud krossikaid...ise vihane ja solvunud,et kõik on minu ja transa suhtes alla andnud, läksin koplist hobuseid tooma.. werru sain kätte,aga ox jooksis mu eest konkreetselt ära...viha ja pettumuse pisarad silmis, võtsin aint werru...hüppetrenn läks hästi ja rääkisin siretile ära,et mul ilmselt transat ei ole, ta ei olnud sellest ikka kuulnud ja siis hakkasime terje ja siretiga koos otsima uusi võimalusi...ikka mitte kedagi..läksin siis karjamaale leivaämbriga oxi püüdma ja sain kätte ka...tulin trenni ja läks jälle nii nagu tavaliselt, ma ei hoia ennast kinni piisavcalt ja siis ma lendlen seal seljas ja kannad üleval ja üldse jumala pekkis,aga täna hüppas oxford põhjast hüppeid ka normaalsemalt ja päris selliseid kitsekaid ei tulnud, kui eelmine võistlus... Siret ütles,et iga trenniga ikka läheb paremaks,et pole üldse nii hullu ja siis ma ka veidi rahunesin. Õhtul kurtsin emale oma muret ja ta oli nõus sõitma Tallinnast Tartusse,et vedada mind Tartust Kurtnasse ja siis tagasi ja uuesti Tallinna. Mul on ikka maailma parim ema :) õnneks saan Kristi Luhaga tagasi Tartusse ja Paulilt treiku, niiet sellega päästan ema ,et ta 700 km asemel 350 km peab sõitma :) Rääkisin Siretile ka,et sain transa ja ta oli ka õnnelik ,homme lõunal ajame litsentsid korda ja õhtul sõidan vist skeemi ette ja siis teeme mõned krossikad ka :)